Hapnikuvaegus Autor: Andres Soosaar

Hapnikuvaegus ehk hüpoksia on seisund,  mille  korral  kudede  varustamine hapnikuga langeb alla teatud füsioloogilise alampiiri. Organismi hapnikuvaeguse klassifikatsioone on mitmeid, kuid tekkemehhanismi järgi eristatakse kolme põhilist vormi: 1) hapniku osarõhu vähenemine arteriaalses veres ehk arteriaalne hapnikuvaegus (hüpoksia); 2) vere hapnikumahutavuse langus ehk aneemia; 3) elundite verevarustuse vähenemine ehk isheemia. Arteriaalne hapnikuvaegus võib olla tingitud välise hingamise häirumisest või hapnikusisalduse vähenemisest sissehingatavas õhus (nt kõrgmäestiku tingimustes). Aneemilise hapnikuvaeguse võivad esile kutsuda kroonilised verejooksud, vere punaliblede loome ja hemoglobiini sünteesi pärssumine, samuti vingugaasi (CO) toimel tekkiv hemoglobiini võimetus siduda hapnikku. Isheemilist hapnikuvaegust põhjustavad üldised või kohalikud vereringehäired, näiteks veresoonte haiguslik ahenemine või sulgumine. Sõltuvalt hapnikuvaeguse astmest ja ulatusest ning keharakkude erinevast tundlikkusest hapnikuvaeguse suhtes tekivad vastusena kudedes ja elundites mitmesugused reaktsioonid. Need on esialgu küll pöörduva iseloomuga, kuid süvenemisel muutuvad järjest ohtlikumaks ja võivad lõpuks kaasa tuua rakkude hävimise. See aga tähendab, et elundi talitlusvõime häirub või kaob täielikult. Hapnikuvaegust tuleb võimalikult kiiresti leevendada kas otsese põhjuse kõrvaldamise teel või sümptomaatiliste vahenditega.

Vt ka ajurabandus, aneemia, hingamispuudulikkus, südame isheemiatõbi, südamelihase infarkt, veresoonte ummistumine.