Ärevushäire ja/või egoism? 16.05.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Soovin natuke nõu, kuidas käituda või mitte käituda. Probleem puudutab õde. Kui ta puberteediikka jõudis, hakkas ta n-ö eemale hoidma - tahtis ainult sõbrannadega olla ja teiste pereliikmetega ei soovinud eriti midagi koos teha. Emaga häbenes väljas käia, et äkki sõbrannad näevad. Kodus olid mõningad probleemid, sest vanemad lahutasid ja ema oli närvilisem ning see on ka arusaadav, sest isa käitus halvasti ja mõnitas, oli kergesti agressiivseks muutuv kui teine solvus. Väiksena ma kartsin natuke teda, kui tüli majas oli. Õe sõbrannad olid beibed, kes olid ka ülbed ja alatud, kellel oli koolis probleeme ja ka õe pärast pidi ema mõnel korral direktori juures käima, sest nad tekitasid mõningaid probleeme. Üks "sõbrannadest" "sokutas" õele poiss-sõbra, kes oli noortevanglas olnud ning oli seotud arvutivargustega koolist ning olid ka valetamisprobleemid. Kui ema koolis küsimas käis, siis öeldi, et neil pole õigust rääkida, kuid mingu ta politseiuurija juurde, kes selle noormehega tegeleb ning tema võib-olla räägib. See uurija (täpselt ei tea, kuidas ta ametinimetus oli) ütles, et ta valetab igasugu asju kokku ning pole eriti stabiilne. Õde seda ei teadnud, kuid see sõbranna teadis väga hästi. Kui ema oli pahane, et õde selliste sõbrannadega tegeleb, siis õde ei kuulanud ja vihastas ning jätkas ning mõne sellise tõsisema jutuajamise või pahandamise ajal oli veel kauem ära ja tuli mingi pool kaksteist või kaksteist koju. Ta ei tahtnud kuulata ka tavalisi jutuajamisi n-ö tõsistematel teemadel ja käitus, nagu see on mingi tobedus ja võis pahasti ütelda. Ta võis ka neid asju, mis emale ei meeldinud või mis ei läinud tõekspidamistega kokku, järjepidevalt teha või rääkida ikka ja jälle samu asju, mille pärast on olnud korduvalt tülisid, sest ta jätkas nende tegemist või rääkimist. Ja kui tüli jälle tekkis, siis ütles, et ta ei saa aru, milles asi ja ema lihtsalt ei salli teda. Aga isegi mina, kes ma olin neli aastat noorem, mõtlesin, et "miks sa jälle seda teed, sellest on nii palju räägitud ja palju pahandamisi olnud". Ja kui jälle pahandamine oli, siis ta tükk aega ei rääkinud emaga ja käitus väljakutsuvalt ning tuli jälle need päevad hilja koju, mis tekitas veelgi probleeme. Nii käitub ta siiani, kuigi elab kümme aastat omaette ja on kaks last. Praegu on ta 32-aastane. Tülid tekkivad samade asjade pärast, mille pärast alati. Ta arvab, et ema on teda vihkamisobjektiks valinud. Ta väidab, et tal tekkisid puberteedieas ärevushäired, mis on siiani. Esiteks ma sooviksin teada, et kas see on ikka see tõeline ärevushäire, kui ta hoiab ka ilma tülideta eemale ja sai tigedaks selle peale, et perele ei meeldinud need halva käitumisega ja probleemsetest peredest sõbrannad ning et ta võtab tingimusteta nende halvad kombed üle? Kas seda saab ärevushäirega seletada, et järjekindlalt tegi kõik vastu ja vihastas, kui teised rahul polnud? Või oli see puberteediea iseärasus, mis ei taha üle minna? Mida peaks tegema ja kuidas aru saada, et on tõesti mingi tõeline ärevusäire? Sest kui on tõeline ärevushäire, siis tuleb sellega tegeleda, kuid samal ajal peab õde mõistma, et keegi pole teda vihkamisobjektiks valinud, vaid tema käitumine põhjustab tülisid. Parandage mind, kui eksin, kuid kui ta aru sellest ei saa, siis ei aita vist ka medikamendid ja teraapiad, sest probleem jääb? Võib-olla ema võis mõnedel kordadel ka üle reageerida, sest raske aeg oli - isa oli ära ja me ei teadnud kus ta ongi (hiljem ilmus jälle välja, nagu poleks midagi olnud), tema vanemad ei aidanud, vaid kaitsesid poega ning ema pidi pidevalt laenama raha. Ema vanemad olid ammu surnud. Kuid enamasti oli kõik ju õige. Mida peaks tegema?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Võimalused:
a) kasvurskused seoses kodutüli-lahutusega, koolisõpradega;
b) teatud isiksuseomadused - kahtlustav, eemalehoidev...?
c) mõnede psühhoaktiivsete ainete mõju (nn narkots)?
d) mõni psüühikaprobleem (neid ju sadu)?
Neid kõiki saab psühhiaater suuremal-vähemal määral mõjutada, õde aidata. Nende kõikide korral on ka arstirohust teataval määral abi, mõnes valdkonnas (c), (d) on aga arstirohi oluliselt vajalik.
Lahendid on olemas, psühhiaatri jutule.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?