teraapia 03.01.06 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

olen juba pool aastat psühhiaatri juures käinud ja AD-sid söönud, enne seda juba üle poole aasta paanitsenud ja ülemõelnud. peale igat teraapiaseanssi olen nagu udukogu terve päeva ja ei saa mitte midagi aru millestki. nüüd asi nii kaugel, et viimane kord sai mu aju vist päris hea šoki kui läbi teraapia "mängude" asjad lapsepõlve jõudsid ning nüüd taas seanss tulemas, kuid.... ma ei taha sinna minna! ma vist lähen veel rohkem sassi. kuidas ma tean, et see pole taaskord ülemõtlemine? seesama ülemõtlemine, mille pärast mu aju paanikani ja sotsiofoobiani kokku jooksis?? pole midagi dramaatilist lapsepõlves niiväga juhtunud, vanemad ei joonud ega peksnud, kodus oli kõik korras jne, ning see, mis mulle paistab, ei pruugi ju tõsi olla (nägin ma ka kogu lapsepõlve "kolle"). igatahes isegi kui teraapiasse rõõmsana lippan, siis tagasi tulen masendununa. võib-olla on teraapia mõttetu tuhnimine ja negatiivsete mõtetega tegelemine ei kisu mind just positiivsest mõtlemisest eemale? hetkel juba tunnen, et mul on tekkinud üle pika aja olevik ja ma ei taha vanade asjadega tegeleda. igatahes hetkel tekitab minus just seesama "abistav" seanss sellist õõvastavat tunnet nagu psühhiaatrihaigla neoorikad plastmasstoolid.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ravid-teraapiad peavad asjaolusid parandama. Kui ikka ei istu, siis ei tasu "torkida." Mida Terapeut eelnevalt selgitas?
Mina kaotatud süütuse probleeme e kaugminevikku ise aktiivselt ei ava. Pearõhk ikka olevikul ja tulevikul. Kui sealt "enneminevikust" e lapsepõlvest midagi "kollitab," siis küll.
Esmatähtis ei ole mitte meetod, vaid Inimese aitamine.
Kas oma eba-elamustest Terapeudile olete rääkinud?
Veelkord - ravid-teraapiad peavad tervist parandama nii subjektiivselt kui ka objektiivselt.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?