Kuidas edasi? 14.09.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Elan ja õpin ise Tallinnas, aga mure on paarsada km eemal olevate vanematega seotud. Nimelt: ema on alates sellest suvest viibinud erinevates haiglates, sest nüüd juhtus see mis juhtuma pidi - ta jäi joomise tõttu invaliidiks (raske puue+vaimne ebastabiilsus kohati; saab Haloperidoli ja Buronili tbl) ja viibib hooldushaiglas siiamaani, kust ta küll järgmine kuu välja kirjutatakse. Isa, kes on samuti alkohoolik, on muutunud viimasel ajal vägivaldseks ja agressiivseks, seda eriti joobes - viimane kord vanematekodus käies sõimas isa mind vargaks (ma olevat tema raha ära varastanud pangaarvelt; see on vale muidugi) ja viskas mu kodunt välja. Isa ja ema ei ole kunagi omavahel sõbralikult läbi saanud - sõimanud ja kakelnud üksteise ja minuga läbi elu. Emale on hooldajat vaja ööpäevaringselt (seda pole võimalik osutada, aga see on sotsiaalameti probleem) ja isast (saab 70) ei ole emale hooldajat, sest isa on ema eluaeg enda teenijana kohelnud ja et tema nüüd abikäe ulataks, seda ei juhtu kindlasti. Lisaks sellele on isa alkoholist tingituna kaotanud igasuguse inimliku külje + see, et ta oma vanuse tõttu on kergelt seniilne (unustab ukse lukustamata kui välja läheb, unustab gaasikraani lahti). Ema avaldas, et ei soovi koju minna, sest on lõpuks ometi kaineks saades isa agressiivsust kartma hakanud ja kardab, et sellises keskkonnas, kus isa ta kõrval igapäevaselt alkoholi tarbib, hakkab ta ise jälle jooma, sest teab, et tal on nõrk iseloom. Aga ema ei tohi enam tilkagi võtta, sest tal on maks läbi ja pitsike võib ta tappa nagu arst ütles. Sugulaste juurde ema minna ei saa, mina ei saa enda juurde ema võtta ja finantsprobleemide tõttu ei saa ema ka vanadekodusse saata, aga kodus ta lihtsalt murdub.

Mina olen alates juulikuust jooksnud pidevalt Tallinna ja kodu vahet, ajanud ema ja isa asju erinevates riiklikes instantsides, pidevalt magamata, söömata ja labiilne, sest esimene vastus pealinnast sadu km eemal on riigiametites kas EI või ME EI TEA; EI SAA AIDATA. Ainult oma õigusi teades ja KOV ning Eesti Patsientide Esindusühinguga ähvardades hakatakse end liigutama. Nüüd on kool - õpin magistriõppes, aga tunnen kohati, et ei jaksa. Tean - depressioon on asja nimeks, sest ise õpin selle terminiga seotud olevat ala ja depressiooni/stressi teema on meil eraldi õppeaine olnud. Perearst tahtis Cipramili või Cipralexi kirjutada, loobusin, sest tunnen end vaatamata kõigele, et pean vastu ja saan hakkama + see, et ma ei tundud sellist ängistust kui 3 a tagasi ühe olulise suhte purunedes, mil ma tundsin end mitu korda hullemini (olin suitsidaalne, aga ei katsetanud). Praegu elan vabaabielu ja mul on toetav ning mõistev mees. Kogun neid "terviseterakesi" nagu Te neid nimetate ja teen teie pingutan-lõdvestan harjutusi (neid me oleme isegi loengutes teinud), kuid emotsionaalse stressi tõttu on kaal langenud ja kuna olen niigi kõhna, siis on iga kaotatud kilo suur kaotus. Siiski - Apilaki tbl on söögiisu tõstnud ja rahustavad teed + Validooli tbl mõnikord on aidanud, loodan, et kaal hakkab taastuma. Mismoodi toimida, mida ette võtta....

On kohutav, kui pead elama kolme inimese elu korraga, nende eest mõtlema ja asju ära tegema ning kõigele sellele lisaks enda elu elama, õppima, töötama...

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kui emal VEK-is invaliidsus vormistatud, siis võimalik suunata hooldekodusse. Käib ikkagi meie kohaliku OV sotsiaalameti kaudu. Ka isa ravi ja sotsiaalprobleemid vajavad nii meditsiini kui ka KOV sotsiaalteenistuse abi. Riigiametitega "rõõmsat suhtlemist" ei saa ma Teile lubada. Meditsiinisüsteemi "tõrkeid" alkohhose haigega profeteerin juba ette, kahjuks.
Aga lähenedes maksa, soole, mõne muu ümber-nurga tõvega (mis papsil ka tegelikult on) on võimalik ka alko probleemini jõuda. Mismoodi perearst soovitab tegutseda?
Oma tervise eest hoolitsege edasi ja abikaasa aitab Teid selles.
Kannatlikkust ja diplomatiat ja "lõvi häält" soovitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?